OHMYGOSSIP — Kolm Eesti kurti Viktoria (29), Jaan-Raul (19) ja Krister (22) töötasid juuni keskpaigast septembri keskpaigani MTÜ Mondo vabatahtlikena Lääne-Keenias Shianda külas. Enne Ida-Aafrikasse jõudmist ei osanud keegi meist oodata mitte midagi või isegi eeldada. Teadsime, et keskkond, inimesed ja kultuur on teine kuid peagi sai selgeks, et kurtide probleemid siin ei erine sugugi 10 000 kilomeetrit eemal olevast riigist. Peamised probleemid ja raskused on samasugused kuigi nad esinevad natukene teisel viisil.

Kõige raskem oli kurtidel Keenias esialgu mõista keenialaste arusaamu puudest – puuetega inimesed on neetud ja karistatud jumala poolt. See arvamus oli levinud enamike inimeste hulgas, eelkõige traditsioonilist külaelu elavate inimeste seas (nemad moodustavad umbes 75% Keenia populatsioonist). Paljud neist tunnevad, et jäävad häbisse teiste kohalike ees ja seetõttu varjatakse tihtipeale puuetega lapsi. Tihtipeale ei viida neid kooli ja halvimal juhul ei ole nad koduaiast väljapoole pääsenud häbistamise kartuses. Kuulsime paljudest juhtumitest, kus perekonnad ei tahtnud teadvustada lapse kurtust ja lükati selle probleemiga tegelemist pidevalt edasi. Selle tulemuseks on aga kurdile lapse arengu stagnatsioon – teda ei viida õigesse lasteaeda või kooli ja ta ei õpi välismaailmaga suhtlema, sest viipekeelt välditakse. Kurdist areneb sotsiaalsete oskusteta inimene, kes ei saa iseseisva eluga hakkama. Olukord siinkohal ei erine väga Eestist. Kui kuuljasse perekonda sünnib kurt laps on sellegi teadvustamine vanematele raske. Selle asemel, et tutvuda kurtide kultuuriga ja lapse võimalustega hariduseks ja hakkama saamiseks kurdina, otsitakse variante kuidas seda probleemi kiirelt ja meditsiiniliselt lahendada. Tihtipeale mõtlevad ka Eesti kurtide laste kuuljatest vanemad kurvastavalt, miks just nende lapsega nii pidi minema, et ta selle puudega sündis. Huvitaval kombel on aga kurdid oma kurtuse üle niivõrd uhked, et nimetavad ennast ennekõike kurtideks kui eestlasteks või keenialasteks.

Kurtide üheks ülesandeks oli töötada kohalikus erivajadustega laste koolis ja kurtide koolis ning kus nad said hea ülevaate sealsest koolisüsteemist. Krister, Jaan-Raul ja Viktoria on ise õppinud kurtide koolis ja neid üllatas sealne haridussüsteem erivajadustega lastele. Paljud õpetajad polnud spetsiaalsetel koolitustel käinud, et arendada oskuseid puuetega laste õpetamiseks. Näiteks oli erivajadustega laste koolis kokku pandud erineva puudega lapsed ja õpetaja õpetas ühel viisil kõiki 20 last korraga. See, kes jäi maha – see jäi maha, järelandmisi ei tehta.  Küll aga üllatas neid kurtide kooli põhimõte: kõik õpetajad peavad oskama viipekeelt. See erineb Eesti ainsast viipekeelset haridust pakkuvast koolist, kus enamus õpetajaid viipekeelt ei valda. Küll aga on tõlk tundides kaasas. Kuid Keenia puhul on tugevuseks see, et õpetajatel on kohustus õppida kurtide samaaegselt kurtide kultuuri tundma ja seetõttu jõuab informatsioon vastavat kultuurikeelt kasutades paremini õpilasteni. Tõlk aga vahendab õpetajat kuuljate keeles ja kuuljate kultuuri läbi.

Eesti puhul võib kiita abivahendite kättesaadavust ja riigipoolset rahalist toetust. Kui kurtide abivahendite kulud katab riik 90% ulatuses, siis Keenias ei paku riik seda võimalust üldse – abivahendite ostmisel tuleb kõige eest ise maksta. Samas aga pole abivahendite järgi vajadus seal suur. Kui Eestis elavad inimesed kinnistes korterelamutes või eramajades, kus on mitu tuba, siis on kurtidel raske aru saada kui keegi ootab ukse taga sisselaskmist või kui laps nutab kõrval toas. Samas elavad enamus Keenialasi ühetoalises mudast hütis ja magavad koos üksteise kõrval. Enamus perekondi on üheksaliikmelised ja keegi perekonnast on ikka kuulja ja annab märku lapse nutmisest või muudest tähelepanu tõmbavatest helidest. Sellegi poolest oleks hea kui keenia kurtidel oleks võimalik väikese kuulmisjäägi puhul endale kuuldeaparaat muretseda, sest see pakuks neile rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest.

Pea võimatu on võrrelda võrreldamatut. Keenias pole enamikel inimestel elektrit, puhast vett ja madratsit millel magada. Suureks rõõmuks on teadmine kui saab päeva jooksul kasvõi korra süüa. Eestis on asjad teistmoodi. Meil on enamikel eluks vajalik põhiliselt olemas ja vajadused ja eeldused õnnelikuks eluks on selle tõttu juba teistsugused. Tavalist külaelu elava keenia kurdi jaoks pole oluline see, et temaga oleks tõlk igal pool kaasas ja et telefoniga saaks kaugetele tuttavatele videokõnesid teha, et teiste kurtidega viipekeeles suhelda. Kuid ta tunneb uhkust selle üle, et ta on kurt ja ta ei kujutaks elu ette teistsugusena. Ning see ongi sarnane joon, mis iseloomustab Eesti ja Keenia kuid ka terve maailma kurte.

Küsimusi tekkis palju –  Kuidas saavad kurdid aeg ajalt tõlgi vahenduseta suhelda ja töötada kuuljatega? Kuidas võtab kurte vastu keskkond, kus puuet peetakse needuseks või kus sellel teemal pigem ei räägita?

Keenia kultuuriga kohanemine võttis aega kaks nädalat kuid suhtlusbarjääri murdmine toimus esimestel päevadel. Inimestega ühise keele leidmine oli tunduvalt vahetum ja lihtsam kui seda võrrelda Euroopaga. Keenias kasutatakse palju kehakeelt ja kohalike suur huvi valgete inimeste vastu tegi nad tunduvalt püüdlikumaks, et edukalt kurtidega suhelda. Vabatahtlikud ise suhtlusbarjääri raskusena isegi välja ei tooks, sest terve elu on nad pidanud hakkama saama kuuljate maailmas. Lisaks sellele räägivad noored, et kehakeel on universaalne keel mida mõistavad ja räägivad kõik maailma rahvad. Kõige segasemad momendid ilmnesid esimestel nädalatel kui ilmsiks tulid kultuurilised erinevused.  Aga neid tunnetavad kõik inimesed eri kultuuriruumist samal viisil.

Kõige raskem oli omaks võtta keenialaste ajaarvestus, kui lepiti kokku kohtumine kell üheksa ja kohale ilmuti kell 11, kui üldse tuldi. Loendamatutel juhtudel jäid kohtumised teadmata põhjustel ära. Raske oli ka omaks võtta koolisüsteemi toimimist. Viktoria, Jaan-Raul ja Krister töötasid põhiliselt erivajadustega laste koolis ja kurtide koolis ning pidevalt märkasid nad klassiruume, mis olid täis ootusärevaid õpilasi kuid kust puudusid õpetajad. Õpetajatel olid taaskord käsil salapärased asjaajamised, mida mitte keegi ei teadnud või nad lihtsalt suhtusid väga rahulikult tunniplaani korralikku täitmisesse. Vabatahtlikena oli raske sellise käitumisega leppida, sest mõistes süsteemse hariduse olulisust erivajadustega laste arengus tundsid nad nördimust puuduliku struktuuri ja olematu järjepidevuse tõttu. Tundus kohati, et keegi ei muretse selle pärast, et neil oleksid eeldused tavaühiskonnas toime tulemiseks. Samuti tundus erivajadustega lastele pakutav haridus nõrgavõitu. Liigagi tihti tuli ette seda kui nad ise õpetaja
id asendasid ja nädala pärast kooli naastes märkasid, et edasiliikumist pole toimunud – õpetajad pole lihtsalt võtnud eesmärgiks käsitletavate teemadega edasi liikuda.

Üheks tööülesandeks oli kaardistada perekonnad kus varjatakse puuetega lapsi, et välja selgitada varjamise tagamaad ja julgustada perekondi tagama nendele täisväärtuslikku elu. Selleks on vaja vaid nende perekondade usku, et puuetega lastel on võimalik tulevikus võrdväärselt kõigi teistega tööturul aktiivselt osaleda, nad on selleks suutlikud ja neid pole tarvis häbeneda. Tihtipeale ei ole puuetega lapsi kooli viidud, sest seda peetakse raha raiskamiseks sest usutakse, et nendest ei saa kunagi asja. Halvimal juhul ei ole nad kodupiirkonnast väljapoole pääsenud, sest sealses kultuuris on sügavalt juurdunud veendumus, et tegemist on perele laskunud needusega. Seda kõike päevast päeva pealt näha mõjus kurtidele rusuvalt. See pole meie valida kellena või millisena me sünnime ja olla diskrimineeritud selle pärast igal võimalikul viisil tundub ääretult ebaõiglasena. Kuid see andis vaid vabatahtlikele jõudu, et jagada oma lugu helideta maailmas ja julgustada teisigi kes on samas olukorras.

Samuti õnnestus vabatahtlikel kolme kuu jooksul kohtuda mitmete perekondadega kus elasid kurdid ja nende lugudest osa saada. Üsna pea selgus see, et sealne kurtide olukord on küllaltki sarnane Eestile probleemid on laias laastus samasugused: raskendatud osalus tööturul eelarvamuste tõttu, kommunikatsioonibarjäärid ja vähene toetus riigi poolt. Sellegi poolest oli vabatahtlikel võimalik vahetada ideid ja õppida teineteiselt. Kuigi kurtide olukord on Ida-Aafrika riigis keeruline ja raske, hoiavad sealsed kurdid väga kokku ja on uhked oma kultuuri üle. Kohati on sealsetel kuulmispuuetega inimestel tunduvalt hõlpsam tunda ühtekuuluvustunnet, sest neid on neli miljonit vastukaaluks Eesti tagasihoidlikule 1500-le.

Vabatahtlikud lähetas Keeniasse MTÜ Mondo ja lähetust rahastas Euroopa Komisjon. Maailmas elab kokku u. 72 miljonid kurti, Eestis 1500.

Kurtide lähetus ida aafrika riiki oli ainulaadne mitmel viisil: seni on olnud vähe kurte Euroopas, kes on võtnud julguse kokku, et minna sootuks võõrasse ja tundmatusse keskkonda tööle. Ühtlasi oli see kohalikule kogukonnale Keenias esimene kord kokku puutuda ja töötada eurooplastest kuulmispuudega inimestega sealses piirkonnas. Tegemist oli igas mõttes pilootprojektiga, mille tulemusi ei olnud võimalik ette ennustada.

Vabatahtlike eesmärgiks ei olnud läänelikku kultuuri või mõtlemist juurutada Keenias vaid pigem elava näitena töötada seal julgustava eeskujuna nendele, kes veel häbenevad teistsugust või kes on teistmoodi. Nende tööks oli inspireerida neid, kes olid avatud mõtlema puuetega inimestest traditsioonilisest teistmoodi ja uskuvad nende võrdsusesse ühiskonnas. Kurdid tundsid ennast Keenias koduselt ja nendest jäid maha head sõbrad ja kolleegid, kelle juurde nad üsna peatselt tagasi soovivad minna. Ja nad lähevadki, kasvõi üksinda.